On palju luuletustest öid –
neis iga hetk on nagu surematu leid.
Need ööd on avasilmi unistatud ööd.
kus tuhas sädelevad kuldsed söed.
Need ööd on alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod...
On palju luuletustes helisevaid öid –
miks elus harva kohtab neid?
Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suuveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
leme helgeim suveöö.
On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid –
me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes,
kuid ikka keelatud on sinna pääs.
Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean.
On palju luuletustes igavesi öid –
miks elus harva kohtab neid?
Kuid suveöö,
mis meile igiomaks sai,
see suveöö
ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
me helgeim suveöö.
Siis sulle näis,
et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
me helgeim suuveöö.
kuid mulle lühikeseks jäi
valge suveöö, sõnadeta öö,
südamete suveöö.