Räägib üks legend
kui tüdruk
musta räti kaela sidus
kõndis kodust kaugele
Ühed teavad elab ikka
teised räägivad et plika
hõljub ammu taevateel
Kolmandad et uppus sohu
sealt sai armuvalust rohu
Öösiti ta nutvat sääl
Ja kui lõpuks tuul
kui vaibub
kummalisi hääli kaigub
kauguses seal väljade pääl
Mitmesugust kuulda juttu
tüdrukust kes kadus uttu
ootamatult kõigi jaoks
Ühed teavad armuvalust
tüdruk lihtsalt
lahkus talust linna
et võiks olla paos
Teised et läks linnas segi
Pagan teab mis
linn tast tegi
Öösiti ta nutvat sääl
Siiski lõpuks
jutt kui vaibub
kummalisi hääli kaigub
kauguses seal väljade pääl
Laugaste pääl on jää
ka siis kui mujal vaikne
puhuvad seal tuuled
Laugaste pääl on jää
ning üksik tuluke see
justkui näitaks teed
Laugaste pääl on jää
taas mõttes surun oma
huuled sinu suule
Laugaste pääl on jää
ning loodan et sa ikka
oled kuskil veel
Varakevadel kui õide
puhkeb kogu maa
ja võib veel
rõõmu tuua pikem päev
Mõtlen jälle tüdrukust
kes kadus seal
kus maa on must kus
kirkaid toone eal ei näe
Miks küll sellised legendid
justkui puudutaks meid endid
seda iialgi ei tea
Kuid kui lõpuks
tuul kui vaibub
kummalisi hääli kaigub
kauguses seal väljade peal
Laugaste pääl on jää
ka siis kui mujal vaikne
puhuvad seal tuuled
Laugaste pääl on jää
ning üksik tuluke see
justkui näitaks teed
Laugaste pääl on jää
taas mõttes surun oma
huuled sinu suule
Laugaste pääl on jää
ning loodan et sa ikka
oled kuskil veel
Laugaste pääl on jää
ka siis kui mujal vaikne
puhuvad seal tuuled
Laugaste pääl on jää
ning üksik tuluke see
justkui näitaks teed
Laugaste pääl on jää
taas mõttes surun oma
huuled sinu suule
Laugaste pääl on jää
ning loodan et sa ikka
oled kuskil veel
ning loodan et sa ikka
oled lihtsalt teel