Ma kardan päeva
mil mul pole
kõrvetada põhja
ühtki ajurakku
Kardan päeva kui mu poore
saatnud lõkked
vajund auku
Pelgan päeva kui ma seisan
kohvitassi saatel
keset õue ning
paljad tallad tuhvleis
lumelõuendil
vaatan udund pilgul
raagus roikaid
Kortsud laubal tõstnud
lainteks käed
Koltund hõlstis
kössis vaikselt näen
kuis tormab taaskord mööda
paistev päev
Ja pole teinud midagi
et carpe diem
Memento puhtas usus
mori samas
Rühkind lõputult ning
miski pole hooliv armas
See mis terendas su ripsmeis
loori valab
endiselt nii parastaval kombel
Lähen magama kell seitse
ja ärkan viis
Panen Vikerraadio mängima
ning istun akna alla siis
Kus on su lood
nii kangest räpparist
Leival hapukoor
kui eilne AK algamas
Lõunal lõhun puid
keskküttega majale
Putitan jalgratast
enam eal ei sõida rattaga
Kui käed taskus
köhahooga aia ees
Hea kui pensionist
elektriarved makstud saab
Kõik suled tindiplekis
karastunud pooleks
Pärdid muutund pärdikuiks
mu pärtlipäeva pärleil
Spiegelitel minus seatud
kindel piir
Ja kõigest tehtust
pole millekski piisavat
Morbiidne mass mis vooland
särast piisatuks
Ma kardan seda enamgi
kui võltsi viisakust
Südant lõhestavad
saua abil Moosesed
Stardipauk sai lastud kuklasse
veel poolel teel
Elevandid põrnas
isekalt on närind säsi
Isukalt ma neelan sappi
värilkäsi
Karikad on kuhjatud
ning mis sa sellest võitsid
Sõbrad oodanud sult kaua
pole enam õiget õilist
Maod on uuristamas üdi
Pea on mõtteist puhta tühi
Ehkki pilk on endiselt
nii mõistlik südi
Lähen magama kell seitse
ja ärkan viis
Panen Vikerraadio mängima
ning istun akna alla siis
Kus on su lood
nii kangest räpparist
Leival hapukoor
kui eilne AK algamas
Lõunal lõhun puid
keskküttega majale
Putitan jalgratast
enam eal ei sõida rattaga
Kui käed taskus
köhahooga aia ees
Hea kui pensionist
elektriarved makstud saab
