Koduküla nõmmed
vaikne mererand
mis mind lapsepõlves
unele suigutand
Koduküla neiust
on vaid mälestus
teist ta sarnast ei leidu
hinges vaid igatsus
Kodu kallis
mis meenub kui
vaikne nutt
järele jäänud
on sellest vaid muinasjutt
Kahju on elust
mis õitseb et närbuda
Kadunud arm
ei iial saa korduda
Meenuvad mu mõtted
unelmate maast
helisevad viisid
kadunud kallimast
Mööda vaikseid radu
mässab tormi-iil
annab rinda rahu
vaikib kõik valu ja piin
Kodu kallis
mis meenub kui
vaikne nutt
järele jäänud
on sellest vaid muinasjutt
Kahju on elust
mis õitseb et närbuda
Kadunud arm
ei iial saa korduda
Kodu kallis
mis meenub kui
vaikne nutt
järele jäänud
on sellest vaid muinasjutt
Kahju on elust
mis õitseb et närbuda
Kadunud arm
ei iial saa korduda